Wednesday, November 30, 2011

Karvane ja pehme



Tütar telefoneeris ja teatas, et neil on nüüdsest au kuuluda "Pehmete ja karvaste" tiimi. Omades hulgaliselt näitlemis-ja elukogemust, pakkusin kohe ka ennast - ikkagi karvane ja pehme. Mille peale tütar arvas, et ma olen pehme eelkõige peast ja karvane....ma parem ei ütle:D
Jälle üks luhtnud näitlejakarjäär!

Pildil kodanik castingult. Karvane ja täiesti pehme. Muidugi oli ka pehmemaid.

Wednesday, November 23, 2011

Kaks perverti



Käisin tädi juures mett nillimas. Neil Randveres mitu taru ja sügiseti nõristavad paar ämbritäit välja. Meetootjad on ka mind tervitanud, kui ma tädi Randveres visiteerinud olen - kahjuks oskavad mesilinnud seda teha vaid ühel moel;)
Ajasime niisama ka juttu ja mis selgus - meil oli kauges minevikus tädimehega ühine hobi. Kui ENSV sundriigistas vanaisa ehitatud eramu, siis vastu saime 1500 rubla aias kasvavate puude põõsaste eest ja lisaks suurepärase, kõigi mugavustega korteri 216 korteriga majas. Meie maja vastas oli täpselt samasugune. Mina, viieteist-aastane poiss, igavlesin talvehämus oma 10 ruutmeetrises toas, telekat polnud, makki veel polnud, õppida ei viitsinud ja vahtisin aknast välja. Täitsa juhuslikult läks pilk vastasmaja sadadele akendele ja ühes neist nägin tüdrukut kleiti üle pea tõmbamas:D Oh rõõmu, kribinal-krabinal leidsin vanaema teatribinokli ja nii saigi algust mu tutvus vastasamaja tegelaskonnaga. Mida kõike seal polnud, täielik sügisball;)
Tädimees elas toona kah Mustamäel, Vilde teel ja nende viiekordse vastas oli samasugune, aga "Viru" ehitajatele ühikaks antud. Mitte küll kõik paraadnad, aga mõned neist. Tädi kuulas suu ammuli, kuidas tädimees esimest korda talle paljastas, mida kõike seal soomlaste ühikatubades tehti. Kesse viitsis kardinaid ette tõmmata! Kord olla üks kergemeelne naisterahvas koguni rõdule kinni pandud. Talvel! Alasti! Ei siis teatud zoovolinikust midagi. Soomlaste purukumi, sukkpükste ja markade peale lendas kokku kogu pealinna liblikkond.
Nüüd mõtlengi, kuidas tädimeest ilma tädita üle kuulata, saaks inspiratsiooni;)

Pildil Kalevalapoikade tüttöüstävät kaugetest seitsmekümnendatest

Thursday, November 17, 2011

Kuidas valida endale õiget naist?



Valel on lühikesed jalad!
See tõde on absoluutne, sest ajakirjandus ei valeta. Täna hommikul lugesin;)

Pildil palvetab naine isetehtud altari ees endale pikemaid jalgu. Usk on oopium rahvale!

Wednesday, November 9, 2011

Puudega



Tuleb meelde lugu sellest, kuidas õhtul koputab talu ukse taga meeskodanik, kes ust avanud perenaiselt uurib, et kas puid on vaja. Andnud eitava vastuse, avastab perenaine hommikul, et taratagune puuriit on öösel minema jalutanud. Muidugi - puid ju polnud vaja;)
Aga mitte sellest puudest ei tahtnud ma rääkida. Mina olen vana, laisk ja paks, aga mõni on noor ja käbe ja kobe. Kui mina tahtsin 10 paiku voodisse kobida ja enamasti kobisingi, siis need teised kobisid voodisse 2-3 paiku öösel. Üks öö oli eriti kena, kui rootslastest seltskond saabus mingilt praasdnikult, lällasid mõningat aega veel basseini ääres ja siis kostus lõppakordina bassihäälne "godnatt". Sain vaevu sõba silmale, kui mind saabuvast unest äratas pisut kõvem "godnatt". Ei hakanud enam uinumist teesklemagi, kuulasin läbi lahtise terassiakna kümnekonna meetri tagant kostvat nahistamist-sahistamist ja siis ütles mees jälle "godnatt". Selle peale naishääl ainult itsitas. Sain kohe aru, et üks "godnatt" tuleb basseini-äärsetel lavatsitel ilmselt veel ja nii oligi;) Seega jaksasid kodanikud rootslased ookeani ja sumeda novembrikuu öö õhutusel ilmselgelt sama palju, kui mina kunagi nooruses. No mis sest poolest enam meenutada...:D
Mistõttu tundsingi end puudega, et mina magasin, aga võõramaalased elasid ja ärge tulge mulle nüüd seletama, et kesse sul keelas;)

Pildil reibas paarike, ilmselt peale esimest "godnatti"

Monday, November 7, 2011

Ikkagi kommunist



Naabri maaterrassi eraldavale piirdele ilmus rääkiv, punase ninaga pea, mis arusaamatus dialektis midagi küsis.
"Speak english!" kamandasin konkreetselt. Mille peale pea arvas inglise keeles, et ma olen norrakas. No muidugi, mis seal ikka, blond viiking nagu ma olen, sarviline loomult ja lootusetult. Kui peale sai selgeks tehtud, et estonians, muutus pea, mis kuulus rootsi pensionärile (tegi väga head tööd, teenis väga head palka, pani väga palju pensiks kõrvale ja nüüd tuuritavad mutiga mööda soojamaa-randu, talve jooksul kolmes kohas) väga kurvaks.
"Teil on ju seal väga madalad pensionid," kurtis ta, "selle eest ei saa kuhugi reisida."
Heitsin kiire pilgu terrassiukse peegeldusele - kas tõesti on mu pea ühe lennusõiduööga hallikarvavaliseks muutunud, et välismaalane mu pensi pärast muretseb?
"Ja siis veel need kommunistid!" kurtis rootsi onu, "nad on teie kodumaa paljaks varastanud, teed on auklikud ja aiad räämas."
Mul hakkas isamaa pärast päris häbi. Õnneks kutsus muti oma onkli hommikusöögile ja mina hakkasin järgmiste päevade programmi paika panema.
Järgmine kord huvitus onu eksootilisest tegelasest päeval, mil naasin mägedest jeebiretkelt.
"Kuidas teed olid?" uuris onkel ja pajatas kohe jutti pika jutu Küprose mägiteedest (paljureisinud härra, eksole).
"Jube auklikud ja tolmused," tunnistasin sulatõtt. "Aga mind see ei häirinud, ma ju vana kommunist."
Järgmine kohtumine naabrionuga oli lahkumispäeval, isegi jätsime nägemist:)
Et mu blogiloomingu austajannad nüüd ei ehmataks - pole ma olnud ei pioneer ega kommunist. A kuripatt jah - komsomol olin küll!

Pildil kontrollib naabrionu ega ta mutt ometi playalt puuki pole ahtrile korjanud.

Sunday, November 6, 2011

Pilvede peal



Kui õhulaevas eesistme toidulauakese oma rasvunud keskkohale lasin, et hommikusööki manustama hakata ja lauake nii tungivalt kõhtu soonis, et sööginauding pea kadus, sain aru, et pean taas magusahoogudega usinamalt võitlema hakkama. Ja ainult vesi, mullidega vesi! Veel ei saa ma aru, kuidas normaalsed inimesed saavad seda ühe-miili-asja teha lennuki tualettruumis?! Aga äkki äriklassis on kõik suurem? Kõik-kõik....

Pildil võitlevad nälginud reisijad toidujärjekorras.